Serverite virtualiseerimine

Ärikriitilisi süsteeme on virtualiseeritud juba aastakümneid. Kõrgkäideldavates suurarvutites oli ressurss liiga kallis, et seda jõude hoida. Nii hakati seda jagama paralleelselt töötavate, kuid erinevatel ajahetkedel maksimumjõudlust vajavate rakenduste vahel. Vajadus virtualiseerimise järele jõudis tavaserveritesse koos mitmetuumaliste protsessorite kasutusele võtmisega. Esimese põlvkonna virtualiseerimise sisu oligi vaba ressursi ärakasutamine.

Kõrgkäideldavad virtuaalklastrid

Ühel hetkel märkasid süsteemiadministraatorid monitooringu andmeid analüüsides, et odavate virtualiseeritud serverite töökindlus on parem kui suurtel ja kallitel süsteemidel. Töökindluse drastilise tõusu põhjustasid mitu asjaolu:

  • vMotion ehk virtuaalsüsteemi liigutamine ühelt riistvaralt teisele süsteemi seiskamata;
  • Storage vMotion ehk virtuaalsüsteemi andmete liigutamine ühelt andmekandjalt teisele ilma süsteemi seiskamata;
  • High Availability  ehk süsteemi automaatne taaskäivitamine paralleelsel riistvaral mõne komponendi rikke korral;
  • Distributed Network ehk virtuaalsüsteemi võrguseadistuste liikumine ühelt riistvaralt teisele koos virtuaalsüsteemiga;
  • vStrorage API for Data Protection – virtuaalsüsteemi varundamine ja taastamine ilma vajaduseta virtuaalsüsteemi sees midagi seadistada;
  • Hot Add ehk võimalus lisada virtuaalsüsteemile protsessori ja mälu ressurssi ilma virtuaalsüsteemi seiskamata;
  • Fault Tolerance ehk virtuaalmasinate peegelkoopiate jooksutamine nii, et süsteemi käideldavus ei ole rikutud mis tahes komponendi rikke korral;
  • Distributed Resource Scheduler ehk automaatne virtuaalsüsteemi liigutamine füüsiliste seadmete vahel vastavalt süsteemi ressursivajadusele.

Eelnev loetelu ei ole lõplik, vaid kirjeldab veel kahtlejatele virtuaalsüsteemi võtmeomadusi.

Kuigi virtuaalserverite käideldavus on parem kui füüsilistel süsteemidel, on mis tahes rikke mõju infosüsteemile potentsiaalselt suurem. Seepärast on oluline, et õigesti oleks planeeritud virtuaalsüsteemide arhitektuur, igas komponendis oleks piisavalt ressurssi ning keskhaldus omaks tegelikult kontrolli süsteemis toimuva üle.

Pilvarvutusklastrid

Üha laiemalt leviv virtualiseerimise uus tase on pilvarvutus. Avalikke pilvarvutuse süsteeme pakuvad juhtivad IT ettevõtted (Microsoft, Amazon, Oracle, IBM, Google, VMware jt) ning paljud väikeettevõtted on leidnud, et klientidele pakutavaid teenuseid on mõistlik hoida just neis pilvedes. Suuremate ettevõtete virtualiseeritud süsteemid moodustavad omakorda privaatpilvi. Virtuaalsüsteemide mobiilsus selles privaatpilves on saavutanud taseme, kus tavavahenditega on võimatu määratleda, millises süsteemi komponendis toimub virtuaalsüsteemi protsessimine või kus hoitakse selle virtuaalsüsteemi andmeid, lisaks veel raskused avaliku pilve ja privaatpilve (koos hübriidpilv) koostoime reguleerimisel.  Just nende kirjeldatud raskuste tõttu on praegu virtualiseerimise rõhuasetus nihkunud virtuaalkeskkonnalt / hüperviisorilt kogu keskkonna haldamise tehnoloogia suunas. Atea  loob ja juurutab lahendusi, mille abil on võimalik hallata ja mõõta pilve jõudlust ja ressursikasutust, juhtida pilvesüsteemide taastamist füüsiliste asukohtade vahel ning tagada pilvsüsteemi skaleeruvus.


Mine tagasi