Konventsionaalne ja adresseeritav süsteem

Konventsionaalse süsteemi andurid on oma tehnoloogialt sarnased adresseeritava süsteemi anduritega. Erinevuseks on aadress-elemendi puudumine. Ühte valvatavasse tsooni ühendatakse kuni 20 andurit või nuppu. Häire puhul näidatakse keskseadmes ära kollektiivne aadress. Häireallika täpse asukoha määramine tuleb teostada kohapeal (käia läbi kõik selles tsoonis asuvad ruumid). Süsteemi keskseade ei oma vedelkristall-näitu, vaid häire puhul rakenduvad valgusdiood ja summer. Samuti rakenduvad vastava piirkonna või kogu süsteemi (oleneb füüsilisest ühendamisest) sireenid. On võimalik lisada automaatne häireedastusseade häire edastamiseks päästekeskusse.

Anduritena kasutatakse optilisi suitsuandureid ja temperatuuriandureid.

Käsiteadustitena kasutatakse kollektiiv-nuppusid. Valehäirete vältimiseks varustatakse nupud kaitsekatetega, mis häire andmiseks tuleb üles tõsta. Seejärel tuleb purustada nupu peal olev klaas.

Andurid ei ole mustumisastmest sõltuvalt järelreguleeruvad, kuid annavad keskseadmesse teatud mustumuse astme saavutamisel veateate, mis erineb tulekahjuhäirest. 

Adresseeritav süsteem erineb konventsionaalsetest- ja vanemat tüüpi aadress-süsteemidest oma tunduvalt parema ülevaatlikkuse poolest ja võimaluse poolest anda tulekahju eelhäireid. Nimetatud eelised võivad osutuda otsustavateks päästetöödel ning valehäirete tõrjumisel. Valvetsoonid on hoonete/hooneosade/ruumide/andurite kaupa programmeeritavad ja tulekahjusignalisatsioonisüsteemi keskseade näitab anduri täpsusega ära ohupiirkonna, näidates sellekohast infot suurel vedelkristall-infotablool ja tuues kuuldavale vastava helisignaali. Sõltuvalt programmeerimisest rakenduvad vastava piirkonna või kogu süsteemi sireenid. On võimalik lisada automaatne häireedastusseade häire edastamiseks päästekeskusse.

Anduritena kasutatakse põhiliselt optilisi suitsuandureid ja temperatuuriandureid ning olenevalt vajadusest ka spetsiaalandureid.

Käsiteadustitena kasutatakse aadressnuppusid. Valehäirete vältimiseks varustatakse nupud kaitsekatetega, mis häire andmiseks tuleb üles tõsta. Seejärel tuleb purustada nupu peal olev klaas.

Iga andur sisaldab lühisekaitse elementi juhuks, kui peaks juhtuma liini või anduri rike. Sellise ülesehituse puhul langeb korraga rivist maksimaalselt üks liinielement (andur, nupp). Samal ajal jääb ülejäänud süsteem kindlalt tööle. Info rikke kohta edastatakse koheselt keskseadmesse.

Võrdluseks – konventsionaalses süsteemis langeb rikke puhul rivist välja terve tulekahjuhoiatustsooni ahel (kuni 20 elementi).

On andureid, mille tundlikkus on järelreguleeruv vastavalt saastumusastmele – põhiliselt tolmust tingitud mustumine. Kui anduri mustumine ületab lubatud piiri, edastatakse sellekohane info keskseadmesse. 


Mine tagasi